Täna on 18.02.2011. Uskumatu kui palju suuri sõnu ja suuri kingitusi. Mina esimesega toime ei tule, teisega saan hakkama.

Olen siin ringi rännanud ja viimase 2 nädalaga külastanud erinevaid kohti. Kasaragodis koolitasin JCI rahvast teemal konfliktide juhtimine - andsin neile valida 3 teema vahel, nemad küsisid 1 päev enne minu saabumist, kas ma tahan koolitada teemadel 4 ja 5... no eks ma siis valisin nende hulgast...

Kingitusega olin rahul - suur pakk india pähkleid, mille varal Tiina praegu Thellisheris kosub.

Suured pulmad ja väikesed kingitused

Võimalus oli ka pulmas külaliseks olla... üheks 2000-st. Moslemi pulmad ja pisikesed. Sisenesime suurde ruumi, kus saal plastmasstoole täis ja kaunistatud laval pruutpaar - fotosessioon... umbes tund või rohkem. Peresisesed kingid on suuremad... hindudel näiteks on naise poolt uus auto, maja, külmkapp jms, väidetavalt ka moslemitel. Külalised kingivad vaid 1000-2000 ruupiat (1 euro = 60 ruupiat). Kuid, kui ikka 2000 inimest pulmas, siis on summa päris korralik. Vaesemad pered võtavad vastu ka potid, pannid jms tarvilise, tikkamad pidid sellistest asjadest keelduma. 

Osaleme kohustuslikus fotosessioonis ja liigume edasi söögiruumidesse, mille eest tünnid vee ja kopsikutega. Süüakse kätega.

Selleks, et see hulk inimesi ära toita ja majutada, on vaja suuri ruume, enamasti välisruume.

Moslemi pulmas söövad naised ja lapsed eraldi, mehed eradi. See olevat nii selleks, et kuna on ka võõraid meeskülalisi, siis ei tunne naised ja muidugi naiste mehed end ühises ruumis hästi.

Miskipärast ei ole selles toidus hinge ja maitset, mida otsin. Hindude toit on maitsvam, kuid paraku väga kaloririkas. Mul on tunne, et kosun juba toidule peale vaadates.

Pruut on imeilusasti riides. Olgu nende elu õnnelik ja pere koos sõbralik. Siin on ju endiselt ühinenud peresüsteem - koos elavad mitmed põlved.

Olen rõõmus kogemuse üle. Maitsen, ei söö ja tunnen südamest õnne, kui heliseb telefon ja eestimaine mehehääl puhtas eesti keeles küsib, kas ma ta veel ära tunnen, meie kohtumisest möödas 13 aastat. Muidugi mitte, kuid aitüma helistamast.

Siis Kannur, kus esinesin motivatsioonikõnega Hüpnoteraapia workshopil - lehes oli sellest uudise

nupuke. Lahe on see, kuidas siin näeb komme ette, et peale koolitus või aukülalise esinemist palutakse publikul esinejale tagasisidet anda.  Miks nad küll seda kirjalikult ei anna.

Ükshaaval tulevad inimesed lavale ja räägivad sellest, mida nad auväärt esinejast arvavad, kuidas esinemisega rahul - suur hulk suuri sõnu. Ei tea, kas sellises ühiskonnas ongi üldse võimalik oma tegelikku arvamust avaldada...

Siis koolitasin konfliktide juhtimist Waynadis. Väike videojupike: JCI Manadhevadi koolitus Wyanadis.

Hmmm, mis mõnus ühine õhtusöök peale seda Lõvide ja Rotarite ja JCI ühishoones korraldati. Koolitus läbi, tuli gatering ja asusime sööma - porathad kana või lamba karriga. Väga hea. Kingituseks olid mandlid ja pähklid - mina rahul :)

Lisaks kutse konverentsile aukülaliseks novembris.

Siin vaade minu hotellitoa aknast... hulk rämpsu - plastikpudelid jms... Kardinaid hoidsin kiivalt akna ees...

Kusjuures, kuna riik ei suuda siin inimeste harjumusi muuta ja kõike visatakse maha, siis on otsustatud muuta materjale, mida maha vistakse... ehk siis tahetakse tekitada plastikuvabasid piirkondasid, plastikpudelite asemel kasutada klaaspudeleid jne...

Tribalid, hiiglaslikud puud, tee- ja kohviistandused, metsikud londisted, ahvid jms. Väga põnev koht. Selgub, et kui seal tuttavaid ees ei ole, siis ei olegi nii põnev... rääkisin Tsehhi üliõpilastega, kes Wynadist väga nördinud. Olid näinud vaid põgenevat baabulindu ja kogu lugu...

Teyyam on ajurveda, Kaleri ja Kathakali kõrval Kerala üks leivanumbritest!

Edasi Mahe, Thallashery, kus käisin kuulsat teyyamit ehk püha rituaali vaatamas, mis on siis teatud hindujumaluseks maskeeritud ühe või mitme tantsija mütoloogiast pärit loo tantsuline jutustamine. Väga popp asi ja enamasti veebruar, märts on põhilised festivalid ja teyyamid.

Templid võib jagada kaheks - ühed, kus teyyamid toimuvad igapäevaselt ja teised, kus teyyamid toimuvad ainult festivalidega seotult. Vaata siit paari videonäidet: Teyyam1 ja väga hea teyyami näide.

Esinemised Kozhikodes

Siis minu esinemine teemal iseenese tundmine - igasugu trikid, nipid, mis inimesi vaadates pähe kargasid, Kozhikodes, kuhu maandusin taas rongiga. Jube rongijaam. Kõik trügisid, mis kole.  

Siis 18.02.2011 hommikul e-maili etiketi koolitus ühele rahvusvahelisele müügifirmale... appi! Ma just andsin neile teada, kui kohutav oli eelmisel korral Vickyga Keralast koju minna suur ketuvallam ehk riisipaat kaenlas ja nemad... tõid suurde karpi pakitud väiksema purjedega puitpaadi, milliseid siin tänapäevani käsitsi ehitatakse ja mille ehitamise saladust teavad vähesed. Vabrik hetkel renoveermisel.

Paate tehakse ainult tellimise peale st vaatama polnud mõtet minna. Ja siis juhtimisalane raamat... Mõlemad rasked ja mahukad. Oo, jah. Eelmisel päeval sain puidust Kerala tradistioonilise kathakali tantsija puidust seinakaunistuse... appi! Mul iga gramm arvel. Ainult suured sõnad mahuks  veel kohvrisse, kuid igasugu muu kraam on liig, mis liig. Vabandasin ja küsisin, et kas sobib, kui ma kingitused edasi annan järgmises sihtpunktis mind võõrustavatele JCI liikmetele. Sobis. Muidugi sobis, sest fotosessioon kingituste üleandmisega organisatsiooni bänneri taustal oli tehtud.

Edasi rongiga Tiruri.  Esinemine. Kingituseks pastakas - super! Ikka läheb vaja - kerge ja praktiline kingitus. Siis vähemalt 6 inimese ilusatest sõnadest nõretavad kiidukõned ja naeratamise sessioon. Peale seda tunniajane fotosessioon pea iga osalejaga erinevates poosides (siinkohal mainin, et osalejaid oli üle 20).

Malayalami keele keskus ja hiigeltarakanid

Nüüd aga olen super ilusas malayalami keele keskuses, kus ei ole tavapärast majutust... paistab, et suured tarakanid on erandiks. Üllatavalt vaikne ja mõnus. Linna hotellides on kohutav taustamüra - ventilaatorid ja geneaatorid... Olen juba 6 rasvast tarakani õue ajanud. Ühe olin sunnitud WC harjaga surmama ja ühe pärast loobuma kotitäiset kuivikutest, mis mul siin lemmiktoiduks on kujunenud, sest biriaanist ja riisist on isu oksendamiseni täis.

Sisaliku kutsusin tuppa. Neid ma ei karda, kuid tarakaniga ühes ruumis magamine on suhteliselt ebameeldiv. Ei saa aru, kuidas üks loom niisuguse vastikustunde saab tekitada... Kerala raamatu kirjutamine läheb visalt. Iga päev imen sisse hulga infot ja selle üles tähendamine võtab meeletu aja... Täna sain teada, et saan minna kuskile ashramaisse, kus lubati mu seljavalu kolme päevaga ära ravida. Tahtsin minna ju kaleri teraapiasse katsetama. Eks näis... põnev igal juhul! Koolitada enam ei viitsi ja reisimisest on ka tükiks ajaks isu täis... iga päev uus koht, uued inimesed, uus hotell või kodu...

Ja siis Kannur. Ei ole midagi, et varjad siin suurel maal end. Ikka leiavad üles. Olen tänaval kohanud inimesi, keda eelnevalt kohtasin teises linnas. Huvitav.

Tegin endale uusi visiitkaarte ja kusjuures ka bännereid, sest nende kvaliteet on ikka super suurepärane ja hind imeväikene.

Suur värviline aukudega bänner maksis 2 eurot.

Minu visiitkaardil, mida me arvutiekraanil kujundasime, märkas JCI märget noormees, kes oli samas firmas oma asju ajamas ja kargas ligi. Tere mam, teie olete see ITF treener, jah, mina olen kohaliku koja president ja ma olen niiiii õnnelik, et teid siin kohtan... No ja nii ma siis esinesingi laupäeval 26.02.2011 Kannuri keskvanglas vangivalvuritele warm upiga ja pühapäeval 27.02.2011 JCI Kannur Handloom City kojale paaritunnise motivatsioonikoolitusega.

Loomulikult ilutses seinal minu nimega bänner. Tore oli. Kõik said tegutseda ja rääkida oma unistustest, tagasiside, mida nad siis taas kord avalikult kõlavalt ette kandsid, oli ülivõrdes positiivne. 

Ja arvake ära, mis oli kingituseks? Paat muidugi. Kui ma seda suurt pakki nägin, siis ütlesin kohe, et kallid kodanikud, tehke mida iganes minuga tahate, kuid ärge mulle ainult paate ja kathakali tantsija seinakaunistust kinkige... Tegime foto ära ja kinkisin paadi neile tagasi.

Täna olime koos tekstiili laadal ja sealt sain hoopis parema kingituse-moodsa kerala sari - luukarva õhukese ja helesinise, kullaga baabulinnud peal. Imeilus!

Vot see oli vast kingitus. Just see, mida ma ise ei raatsinud osta :)

28.02.2011 Kerala tekstiili mess: Tex Fair 2011