14.02.2011. Olen Waynadis, mis on üks neljateistkümest Kerala piirkonnast.

Saabusin peale pikka ja inforohket päeva lambaliha ja kanaliha masalat ja porathat täis kõhuga... Kuum vesi, mida joon ja mida siin tõesti kuumana pakutakse, kuna väljas on õhtuti, ööseti ja hommikuti tõsiselt jahe - vahel lausa +10, ajab üles indialikult rasvast toitu... Hommikul toimus huvireis,

Hõimurahvas ei taha oma elustiilist loobuda ja koerad kardavad veepudelit!

Metsikusse ellu süvenemine oli huvitav. Kui on aega, püsivust ja teadmist, kuskohas mida leida ja kohata, kujuneb väljasõit väga põnevaks.

Sõitsime Mananthavadi linnast Thirunelli vanat hindu templit vaatama, millesse mitte hindusid ei lubata. Küll aga võisin templi ümber tiirutada (ikka päripäeva) ja juua väidetavalt üle 1500 aasta tagasi ehitatud templi veevarustussüsteemist  - sammastel kivirennist nirisevat vett. Tempel erilist muljet ei avaldanud, kuid mägine ja metsaga kaetud ümbrus oli võrratu. Tee peal käisin fotosid tegemas ja uudistamas kahe kohvikasvanduses. Väga põnev. Loomulikult pidi mulle minu tuttavate sõber, kasvanduse direktor, kaasa panema kilo värskelt jahvatatud uba... seda eriti seetõttu, et uhkelt talle teatasin, et kohvi on tore asi küll, kuid ma ei joo seda juba paar kuud... Panchakarma aitas kohvivajaduse minu seest täiesti puhtaks uhuda.

Vägev oli aga vaadata, kuidas piitspeenikesed ja pisikesed indialased põõsastelt korjatud kohvimarju 2ks minutiks lõkke peal mulisevatesse veetünnidesse pistsid ja siis neid suurtel kivist laotud pinnastel kuivatasid. 

Sõitsime läbi Wynadi looduskaitse ala, kus elavad ka kohalikud hõimurahvad. No ei ole nad paljad niudevööga, karvased ja jändriku kepi najale toetudvad. Täiesti tavaliselt riides murjamid. Kohe mitu punkti langes mu ekstaaz, kui seda nägin. Enne oli, et oi, oi, hõimurahvas, hõimurahvas.

Selgus, et Keralas toimub riiklik hõimurahvaste rehabilitatsiooni ja püütakse neid nö arengule aidata - käisime kogukonda vaatamas, kus suuel maa-alal elas üle 300 pere - riisipõldude ääres olid riigi poolt ehitatud hütikesed, igal hütil väike aiake. Kogu maa-ala aga piiras sühav kaev ja üleminekuks oli vaid üks betoonpost ja pambus puu. See ei hoia eemale mitte ainult metsloomi vaid ka mind. Kraav oli tõesti sügav ja pidin julgestuseks tuttava käest kinni võtma, et see purre elusalt ületada. Riiklik miinimum töötasu, mida neile ümberkaudsetes istandustes jms makstakse on naistel 125 ruupiat ja meestel 140 ruupiat päeva eest (8.00-17.00). 1 euro = 60 ruupiat. Kerala raamatus kirjutan neist pikemalt. Raamatu pealkiri on tänaseks Mareni abiga otsustatud - Kerala - Jumala enese maa.

Templist tagasi tulles käisime spetsiaalselt tribalite arendamiseks loodud teeistanduses. Kui tavaliselt indialased hea, ütleks, et lausa liiga hea meelega poseerivad, siis tribalid häbenevad ja ei taha, et neid pildistatakse. Kuna tööpäev sai neil just läbi ja põllult tulid peas suurt rohelisi teepõõsa võrseid täis korjatud võrkkottidega naised, kes andsid kotid üle meestele - kaalule, autosse, siis ei saanud pikalt lobiseda. Kõik kiirustasid koju ja ei tahtnud neid kinni hoida. Käisime vaatamas ka teeistanudses olevat majutust, mida pakutakse turistidele- 4 suurt 2 inimese tuba, ilus. 

Huvitava asja avastasin! Nimelt ei teadnud mina, et koeri hoiab eemale veepudelite panek trepile. Nimelt oli külalistemajas kaks laia trepi ja lahtise terrassiga sissekäiku. Ühel lamasid 2 koera ja teisel oli keskmise trepiastme peale pandud umbes 1,5 meetrise vahega täis veepudelid. Imestasime, et milleks? Maja peremees seletas, et need hoiavad koerad eemale. Nimelt pidavat koer pudelilt teise koera peegeldust nägema... tuli meelde, kuidas lapsepõlves peegliga akvaariumis kukeks kutsutud kalu vihale ajasime - kui isaskala nägi enese peegelpilti, vahetas ilusasti värve - oli ju vaja sõjaks ette valmistuda - miski kahtane tüüp oli trüginud tema akvaariumisse.

Ahvipärdikuid tuli metsast aina juurde

Hoolimata sellest, et ahvidega ei tohi hetkekski hooletu olla, palusin autojuhil peatud ja kerisin auto akna alla, kui nägin ahvikarja. Neid tuli igalt poolt juurde. Süüa küsisid ja autojuht viskas minu rõõmuks neile paar maiust (mis mulle ennem sisse ei läinud), et saaksin pilti teha. Kaks paari olid nii keskndunud teise karvastiku puhstamisele, et neil ei olnud mahti meile tähelepanu pöörata. Teised tulid autole päris lähedale ja indialased hoiatasid, et ahvid võivad vabalt autosse hüpata.

Madu liigub aeglaselt ja pea märkamatult

Palusin peatada auto, et teha termiitilossist pilti. Enne veel, kui autost lahkusin, küsis juht, kas madu näen. Hiiglasliku pambuspõõsa küljest liugles madu puu peale, mille nimetust ma ei tea. Nägin. Hoolimata hoiatusest tormasin autost välja ja mäest üles. Olin päris mao juures, kuid raske oli teda pildile saada, sest tema helehall musta mustriga nahk hajus halli puutüve taustal. Lõpuks kaotasin ta silmist.

Raisakotkas oli vigastada saanud, elevandid olid täiesti ilma saatjata!

Ma ei tea, kas hakkas tööle minu palve, näha võimalikult palju loomi või ongi see normaalne, et märgatakse madu, suurt pruuni raisakotkast, kes autotee kraavipervel kükitas või metsas palmilehti matsutavaid elevante, kuid näha mul neid õnnestus.

Suur kotkas oli vigastatud. Kahju, et ei saanud teda kuidagi aidata :(

Elevante nägime kahel korral. Esimesel korral kaugemalt - umbes 20 meetri pealt. Suur isane elevant sõi palmilehti. Just seal, kus oli üks villiselaadne auto just enne seda, kui meie sama koha peale jõudsime, külili poolenisti jõepervest üle, poolenisti kaldal...Tulime autost välja, et vajadusel abi pakkuda.

Lohutasin juhti, kes kivil istus ja suitsetas, et peaasi, et juht elus, auto ei tähenda midagi. Nägin kui väga palju see talle tähendas. Ta vaatas mulle natuke hirmunud kuid tänulike silmadega otsa ja sosistas täiesti ilusas inglise keeles, tänan teid madam, tänan...

Kimasime juba kodu poole, kui vaid mõni kilomeeter samast kohast, kus isaselevanti nägime, märkasin tiigipuude metsas midagi kahtlast. Palusin peatada ja vau... metsas oli mitu metsikut emaselevanti ühe väiksema lapsega. Muidugi krapsasin autost, hoolimata seljavalust, välja ja kukkusin fotografeerima. Issake, et saaks juba uue fotoka osta... no ei ole see fotokas parim ja kindlasti ei tea ma ka kõiki funktsioone... hämaras ruumis on kõik fotod pimedad ja just pimedas on palju põnevaid karnevale. Hiljem vaatan, kas tekib mõni hetk, et siia ka fotosid panna...

Kasaragod-i kiriku festivali saab vaadata siit:

Kasarakodi kiriku pidustused, Kerala 1

Kasarakodi kiriku pidustused, Kerala 2