21.02.2011. Kannur. JCI sõber hindu Pramod Kumar, kes on kui liikuv raamat, olles alati valmis lisama ja lisama ja rääkima igasuguseid põnevaid lugusid nii kohalikust kui ka rahvusvahelisest elust-olust, käis nagu ikka, oma astroloogilt nõu küsimas. Ühtlasi tuli jutuks, et külaline euroopast põeb seljavalu. Astroloog soovitas parimat spetsialisti ja nii ma siis nüüd katsetan seda imelist ravi, mis kolme päevaga kõik valud ära võtab.

Kerala ajurveeda koolid on üle prahi

Kerala on ajurveeda sünnikoht, siinsed ajurveeda koolid ja inimeste oskused üle maailma teada. Muuseas ka ravi hind on tunduvalt odavam kui näiteks Goas.

Sain siin konsultatsioonil käies teada, et minu suurepärane ja armas harjumus pesta endalt maha päeva mustus ja higi just õhtul... suurendab kehakaalu. Ma ju ronin ööseti lausa vanni, et seal oma mõtteid mõtelda ja päeva muredest, rõõmudest kokkuvõte teha... vot nii. Eriti paha pidi olema see, kui märja peaga magama lähed.
Eks ma siis proovin end pesta nüüd enne päikeseloojangut.

Lisaks on vaja tõusta kell 5, 6 ja mitte ennem, sest pikk magamine on samuti üks ülekaalu põhjus.
Kokkuvõtteks tuleks minusugusel Pitta e eelkõige tuliselt võtlejal tüübil paika saada päevaplaan, tõusta varakult ja tühja kõhuga teha trenni nii, et higi lippab, süüa ainult siis, kui nälg, pesta end enne päikeseloojangut, kindlasti juuksed ära kuivatada, süüa viimast korda kella 6-7 aegu, vältida tooreid juurikaid ja kõike, mis kõvasti praetud, sinepi- ja linaseemne õli, minna varakult magama...

Palliyanmoola rannas on väikesed rannaresortid, korralik tee ja vaimsus

Läksin Thalassheryst Kannuri hommikuse pungil bussiga. Pilet Rs.12.50. Kahju oli vaadata, kuidas valge pluusi, helesinise pihikseeliku ja mustade parankapatsidega tagasihoidlik koolitüdruk ühes peatuses lihtsalt eemale tõmbus ja jäi ootama uut bussi lootuses, et see on tühjem. Ei tea, kas ka kooli jõudmisesse suhtutakse äraootavalt – jõuad, kunas jõuad.

Kannuri bussijaamas otsisin auto (tuk-tuki) ja sõitsin 60 ruupia eest ... randa Pravan Beach resorti.

Üle 200 kookospalmi all on mitmest majakesest koosnev resort, mille omapäraks on Indias küllalt vähelevinud privaatsus. Iga majake on omalaadne ja eriti meeldib mulle see, et aknad käivad enamusel majadest nelja osana lahti. Osadel ka uksed. Minu majakese uks on vägevast raskest paksust puust, kahe suure puust riiviga... üle 150 a

astase maja küljest pärit. Aknast kostab Araabia mere kohin, mis on äraütlemata tugev ja uinutab õhtuti magama. Tunduvalt meeldivam kui Goa diskoteekide tümps.

Vaimne keskus Shivoham tempel

Kohe maja kõrvale on kerkimas ShivaShakthi rannartesort ehk Shivoham Temple of Consciousness. Üks pereliikmetest, üle Kannuri kuulus kvaliteetse kulla ärimees, luuletaja, lektor ja kirjanik, C.V.Ravindranath oli minu fantastiliseks vestluspartneriks - üks India toitvamaid vestlusi... Mis hoolimata kiirest äripäevast kestis üle kahe tunni. Tegeletakse heategevusega, kogu piirkonda, millel oli pigem joodikute ja mõrvarite kuulsus, on see pere arendanud ligi 20 aastat, nad pidasid vastu kohlike püüdele neid ja nende kerkivat villat hävitada, leidsid sõbraliku koos arenemise võimaluse. Tänu neile on korras suur osa rannast ja mööda rannaäärt lookleb väga korralik sõidutee. See perekond alustas pea ei millestki ja täna elavad ise suurepäraselt ja pakuvad kohalikele lastele tasuta muusika ja tantsutunde ja eelkõige naistele sh ka turistidele pühapäeviti tasuta jooga tunde. Resorti aeda kaunistavad hindu jumaluste kujud ja nagu ikka hindu tolerantses elamises, on seal ka Jeesuse kuju. Kujude juures luuletaja enda luuletused. Kuigi loen igat grammi, mis kohvrisse pistan, võtsin tänuga vastu tema autogrammiga kaks inglisekeelset raamatut.

Ravitseja Krishna

Siin ei tasu imestada jumalike nimede üle. Nimelt Indias ongi kombeks, et nimi peaks midagi tähendama ja eks ema-isa ikka taha ju oma last jumala kaise alla seada ja tema nimesse kaitsvat ja toetavat jumala nimega seotud imelist energeetikat punuda.

Kolm hommikut käib mind 50 km kauguselt külast ravimas oma isaliini pidi ravivõtted õppinud vana indialane Krishna. Krishna on hinduismis olulise jumaluse nimi. Selliseid rahvaravijaid nimetatakse siin Nattu vydyan.
Ta räägib kohalikku malayalami keelt ja meid vahendab tõlgiks kaasa võetud meesterahvas. Mul on juba 20 aastat peale peale esimese poja sündi närvivalu, mis algas paremast õlast, liikus selga, edasi kätte ja käelabasse. Ei ole aidanud ei paast, ei nõelravi, ei CQM, ei ajurveeda. Panchakarmast sain ajutist leevendust.

Elan rõõmsasti tuima valuga, mis vahel aktiveerub ja siis ei ole rõõmu kuskil, sest voodist saan püsti vaid läbi kohutavate valude ja kõndida longates. Aa ja oleks unustanud. Mul ju arvutihaigus ka - ämmakühm hakkab kasvama, ehk siis seal kus selgrool kaelalülid hakkavad, valus ja paha.
Esimesel päeval saadeti mulle õli - lõhnatu, õrnalt kollakas ja glütseriini moodi kleepuv. Ravimi, kohalikus keeles ottamooli ehk ühe ravimi, mis kõike ravib, retsept, edastatakse põlvest-põlve ja seda peetakse perekonna ärisaladuseks. Krishna õpetab ka oma poega, kuidas jalutud taas jalule aidata.
Väidetavalt saab sellest meetodist abi igaüks. Pingul ja kõverdunud närvid pidid õli abil taas sirgks minema selgitab Krisna mulle oma pruuni pikka sõrme kord konksuks kõverdades, kord sirgu ajades.

Pidin selle õli endale õrnade liigutustega peale määrima. Õla poolt käelaba suunas ja selja pealt alla tuharate suunas. Kogu parema poole õlitasin sisse. Järgmisel päeval tuli Krishna. Õlitasin end tema juhendamisel taas. Siis pidin põrandale istuma, seljaga tema poole. Tema võttis ajalehepaberisse pakitud ja punaste nahkaante vahele pistetud pakikesest hall vibuti (pühitsetud viirukituha) sarnast, kuid veidi suurema teralist ja karedamat pulbrit ja pani mulle sõrmeotsaga seda koputades haigetele kohtadele. Natuke õrnalt väänas mind nagu immiteerides kondiväänajaid, kuid pea-aegu ei puudutanud. No ei tea, mis ravi see küll on, kuid ootan huviga. Pilti ta endast teha ei lubanud enne kolmandat päeva, kui valu läinud.Igaveseks. Kaks ravikorda on veel. Ootan huviga. Teisel päeval ei midagi - tuim valu alles. Krishna tuli, määrisin end õliga, täpsutas, keeras mind kaks korda külili ja kogu lugu... Tahaks juba korralikku õlimassaazi...

Ja kusjuures õlitama peaks inimene end läbi naha ja igast august eriti peale 40-ndat eluaastat. Ülekere õlimassaaz hakkab osadel tegelikku mõju avaldama alles 1., 2. või 3. nädala pärast, kusjuures massaazi tuleb teha iga päev.

Pole siis ime, et Vicky india pea- ja näomassaazi klientidest on kõige enam positiivset ja suurepärast tagasisidet just neilt, kes ravi üle 7 päeva on teinud ja regulaarselt end õlitada lasevad. Kusjuures on RANGELT keelatud minna õlise peaga peale massaazi õue külma või kuuma või tuule või vihma kätte...

Seis peale kolme päeva oli morjendav... ei miskit paranemise märki, kuid täna on kahtlaselt hea... äkki mõjubki see kahtlane Krishna ravimeetod!?

Igatahes, kui kellelgi on kuskil miski närvi või luuvalu, siis on masinavärki vaja õlitada. Kindlasti peaks natuke õli sisse sööma ja peale määrima.

Templifestivali ajal pakuvad ennustajad papagoi abil oma teenuseid

Suur plakat käe pildiga, selle all istumas plastmasstoolil ennustaja - reeglina mees. Puurist ronib välja heleroheline viirpapagoi ja vaatab ringi. Minimaalne hind 100 ruupiat. Ei taha. Hea küll 20. Naeran, et kui rohkem maksan, siis on saatus parem või? Istun onu ette, annan 20 ruupiat, minu kõrval kohalik tuttav tõlkimas. Papagoi ronib käsu peale puurist ja võtab nokaga laua peale laotatud kaardidest kaks... Jumalus X ja Y... nimesid ei mäleta. Rikkus kasvab, kuid laenata raha ei tohi. Kes on seda laenanud, ei taha tagasi maksta. Olge te tänatud head sõbrad, kes mulle minu poolt teile laenatud raha tagasi olete tasunud hoolimata minu saatuse kirjadest. Ja maja saab Sul olema ja auto ja kaks last... no on, kõik on. Ei midagi uut ja huvitavat, kuid katsetatud. Tegin mõne foto, lubasin tallegi saata... Onu lõi lapiga paar korda vastu tooli, et minu energia sealt ära lendlaks...

Kuskohas Araabia meri väetatud saab

Täna jalutasin piki randa. Kui PRANAV Beach Resorti värava taga olevast väikesest sõiduteest üle minna, oledki rannas - kivirahnud ja puhas liivarand. Paremale veepiiril vapralt edasi jalutades avastasin, et ranna äär on fekaale täis. Loomulikult lisaks sellele kalapead, riis (värsked toidujäätmed), kilekotid, kingad, plastik- ja klaaspudelid, kaltsud jms.

Kus mere ääres on resort, seal rämspu ja junne peaaegu ei ole, kuid, kus algasid kohalike kivist kandilised punase katusega majakesed, seal algas ja rämps. Kaugelt nägin, et külamees kükitas lungiga (Kerala seelikuga) vees, kaua kükitas, tuli merest välja ja kadus majade vahele...
Kokku pannes pisikesi killukesi ka püüdes kasutada enese loogikat, jõudsin järeldusele, et sealt need fekaalid tulevadki. Nii nagu meil on populaarne vette sünnitamine, on siin kombeks vette sittumine... Hiljem sain kohalike käest oma oletusele ka kinnituse – jah, just nii see on, et oma hädad tehakse merre. Naised käivad meres oma asju ajamas varahommikul ja peale päikeseloojangut...

Ma ei tea, mida sellest arvavad krabid, kalad ja muud mereelukad, et inimene nende kodus sital käib, kuid nagu näha meri seda rämpsu enda kanda ei taha ja uhub selle randa...
Ehk kohalik metsarahvas lõpetab kunagi selle reostamise ja kõik Kerala imelilised rannad saavad puhtaks... Sellist käitumist ei saa vabandada ka tohutu rahvaarvuga, mis on enamuse korralageduse ja koleduse pähe õpitud vabanduseks.

Kõndisin siis junnide vahel laveerides tagasi puhtamasse randa, ujusin selles inimeste poolt väetatud soojas ja sogases Araabia meres ja päevitasin.

Valgeid piilutakse siiski igas rannas

Mõnus oli... seni kuni avastasin, et minu lihakeha on uudistama tulnud ülal teepervel kõndiv hulk politseinike. Kõige suuremate pagunitega mees ajas lõpuks teised ära ja käis ise edasi-tagasi limpsates keelega imelikult huuli... no mina muidugi sellest otsesest kehakeelelisest vihjest aru ei saanud, pöörasin pea ja püüdsin magada. Lõpuks ei pidanud vastu ja hüüdsin talle: "What do you want?" Just nii küsivad siin inglise keeles just mitte kõige enam kodus olevad lahked poemüüjad aimamata, et selline pöördumine on üsna jõhker ja ebaviisakas. Eesti Saaremaa naine Tiina on oma pühaks kohuseks võtnud Tellicherry poemüüjatele õpetada teisi võimalikke pöördumisi, nagu näiteks: “May I help you?”, “What can I do for you?”, “How can I be useful for you?” jms.
Politseionu, pobises minu "What do you want?" peale ehmunult "nothing" ja kadus.
Päeval uudishimulikud kohalikud ja öösel siin kandis maod. Eriti rannaäärsetel kividel.