Kochinis on, kus käia ja mida vaadata.

Kõike ei jõua siia kirjutada, kuid Kerala raamatusse plaanin sisse panna võimalikud soovituslikud teekonnad vahvate kohtade nimistuga.

Inglise keele oskus

Vanasse Kochinisse autoga sõites imestasime, mille puhul on teeäärsed kaunistatud kõrgele lehvima pandud hõbedakarva läikivate narmastega, mis tuules lõbusasti sillerdasid. Autojuht inglise keelt ei mõhka. Ta pidi kõigest hästi aru saama!? Küllap siis meie ei saanud. Elame uue infopargi rajoonis ja võrreldes Goaga, peab ütlema, et inglise keele oskus on siin madalam. Kui tahan midagi küsida, vaatan nooremat generatsiooni, sest nemad mõistavad inglise keelt, kahjuks oskavad aga oma maa kohta põnevat vesta just vanemad inimesed. Eks leiame ka tõlgi, kui vaja.

Nägime kitse, kes agaralt muudkui hüppas kõrge aia najale (on alles sõna) ja napsas aia peal kasvavast lillepuhmast mahlaka suutäie. Tuli alla. Mälus ja uus katse. Õnnestus teha nii fotosid, kui ka video.

Keralas on enam kitsesid, kui lehmi. Hetke oletus Cochini järgi. Eelmise aasta meenutustest ei suuda samuti mäletada lehmakarjasid, mis Goas tavapärased.

Silm on mul juba harjunud seelikutes (lungides) meestega. Nii naljakas on vaadata, kuidas nad oma seelikusabadega mängivad, küll neil kõrval lehvitades, küll ikka ja jälle sidudes. Kerala traditsionaalse riietuseseme - meeste lungi üle võib heita sarnast nalja shoti seelikutes kuttidega - ei tea, kas aluspükse ikka kantakse või ei. Enamus kannavad, on siiani olnud kohalike vastuseks. Ärimeestelt küsisin, kus nende lungid. Ütlesid, et kodus õhtul kannavad.

Fort Kochini pikk rannapromenaad hulga jänku, elevandi, lõvi vm looma kujuga prügiurnidega ja teemat sisse juhatava 11 hiina ümmarguse kalavõrguga, on elamus omaette. Jalutame, vaatame, mis ranna ääres toimub, mida pakutakse. Filmime ja pildistame hiina kalavõrke, millest tänaseks eelkõige turismiatraktsioon saanud. Kala tuleb vähe. Kerala valitsus pidi kalameestele maksma, et nad seda koogusüsteemi seal korras hoiaks ja ikka-jälle võrgud vette laseks ja üles tõstaks. Siiski on promenaadi ääres müügil värsked mereannid, mida saab sealt osta ja kõrval restoranis endale teha. Kliendi poolt toodud kala küpsetamise eest küsitakse 100 Rs kilo kohta.

Kosutame end kookospähkli veega - iluveega, mis abiks nahapõletuse ja seedeprobleemide leevendamisel ja mis teeb meid nooreks. Kuigi tean kookospähkli vee e hollywoody iluvee imettegevat ravivõimet, ei maitse see mulle ja jagame vennalikult ühte pähklit. Hind 20 Rs. Pähkli laseme pärast katki teha ja naised söövad koorekilluga ära ka valge pehme sisu. Kookosvesi on siin tavapäraseks joogiks.

Kochinis on, mida vaadata, kuigi puudub palmirand.

Vana Kochin, Taani palee e Dutch palace, kus kuningaperekonna fotod, nende tarbeesemed, imeilusad seinamaalingud ja laekaunistused, kõrval väike hindutempel, kuhu sisenemine lubatud vaid hindudele; Fort Cochi, kus rannapromenaad ja kuulsad hiina kalavõrgud, millest tänaseks saanud  eelkõige turismiatraktsioon ja kalakesi võrgus päris vähe. 

Siin on ka üks vanimaid India kirikuid St Francise kirik; Cherai rand, kus kohalike üleküllus - ujuda tasub paremal otsas, kus kohalikke pole, kuid samas kui lihtsalt olla tahad, siis õhtul on mõnus chillimise koht just ranna algus, kus pakutakse kohalikku rasvast, kuid maitsvat kiirtoitu; tagaveed oma lummava rahuga; ja Rosary park - suur valge kirik imelise valgustatud pargiga, muusika, 20 püütüvi meenutavat suurt klaaskappi Jeesuse looga sünnist taasülestõusmiseni, aktiivselt luudadega end pattudest puhastavat ja kristlusele austust avaldavat noored ja vanad...

Paadisõidu võimalus - nii erapaadi, kui riikliku... hinnavahe vaid 10x.

Cherai Rand

Cherai ranna algus on julmalt inimesi täis. Kohalikke. Rand on ülalt ääristatud suurde kivirahnudega ja all on liivariba. Õnneks oli merepõhi ikka liivane - küllalti künklik, kuid liivane. Karin ja Tiina ei olnud randa saanud. Mina muidugi tulin Goast, kus elan vaid 10 min jalutustee kaugusel merest. Olime vees vist tund aega korraga - soolane, karastav, mõnus. Lained olid suured, kuid kuidagi pehmemad kui Põhja-Goas.

Ootasime seda kurikuulsat ilusat päikeseloojangut, kuid võta Sa näpust, pilved ja sudu-mudu kattis päikese ja loojangukaiffi me ei saanud. Istusime autosse ja sõitsime mööda lahedat kitsast külavaheteed tagavetele, sealt edasi Ernakulami, kus Rosary parki uudistasime ja siis koju.