Autor: Katrin Aedma

Ilmus: Eesti Naine aprill 2oo9

Pisikest kasvu ujedast Ritast olin kuulnud juba ammu enne meie kohtumist: tüdruk, kes reisib üksinda ringi ja ööbib kabelites. ´Tänapäevased palverännakud on pigem spirituaalsed. Kõndides oled palju iseendaga ja see aitab hingeliselt kasvada, kui elus asjad sassis, arvab ta.

´27aastaselt valdas mind hirm, et ma ei ole ühtegi oma unistust täitnud ja saan varsti 50... Pärast kuudepikkust kõndimist tundsin, et kui ma peaksin nüüd ära surema, siis ei ole nii kahju, räägib Rita. Ent lisab siis: ´Nüüd on jälle palju uusi asju, mida veel teha tahaksin.

Südames eestlane, aga...

Reisimine on nagu pisik, millesse Rita nakatus soomlasest ekselukaaslase ema kaudu. Veel praegugi käiakse koos Lapimaal matkamas.

Rita tunneb küll suurt rõõmu selle üle, et on eestlane, ometi leiab ta end üha mujalt. Elukaaslasest lahku minnes kulus tal aasta asjaajamiseks ja Soomes asunud korteri müügiks. 2006. aastal ostis ta üheotsapileti Málagasse.

Sõbranna õde, kellega koos mõnda aega Marbellas ja Tenerifel elati, sõitis peagi koju tagasi. Rita aga otsustas 2007. aasta kevadel minna rändama: kuus nädalat ja kolm päeva Camino de Santiago teed mööda. Camino de Santiago on üldine nimi kõigile radadele, mis algavad kust tahes (näiteks ka Tartust, kaugeim Istanbulist) ja lõpevad Santiago de Compostelas.

Rita valis Prantsuse raja Camino de Frances, mis algas Roncesvalles. Eri andmetel on selle retke pikkus 650-680 kilomeetrit.

Kollaste noolte juhatusel

Rita ostis lennupileti Pamplonasse ja esimesest bensiinijaamast maanteekaardi, mille kolmandal päeval ära kinkis. Õnneks teadis ta küla nime, kust teekond pidi algama. Ja sai sealt ka õige kaardi vajaliku infoga. Teekond on palveränduri kaardil märgistatud enamasti kollaste nooltega, ära on näidatud ka söögi- ja ööbimiskohad.

Palverändurite ööbimiskohad on tagasihoidlikud, narivoodite ja pesemisvõimalusega, ning maksavad 3-10 eurot öö. Vanemad ja lihtsamad on varustatud vaid külma veega ja neid kutsutakse varjupaikadeks. Rahvarohketes ööbimiskohtades nägi Rita korraga umbes 60 palverändurit.

Algaja palveränduri kott, mis kaalus 11 kilogrammi, valmistas vanadele tegijatele palju nalja. Küll sa varsti inventuuri teed, ennustati. Ja neil oli õigus: Rita kallas pooltühjaks šampooni- ja palsamipudelid ning läkitas kõik mittevajaliku posti teel retke sihtpunkti, sest koju saatmine tulnuks kallim.

Üldjuhul rännatakse paarikaupa või rühmas. Kohalikud on abivalmis ja harjunud mööduvate palverändurite hordidega. Söögikohtades valitakse tavaliselt päevamenüü. Lisaks einetamisele vahetatakse seal aktiivselt kogemusi: kes kuidas oma villide eest hoolitseb, kellel mis katki läinud... #kast#

´Vahel on tunne, nagu kõnniksid Pärnu peatänaval, sest enamiku kaasrändurite näod on tuttavad. Kord on ühed ees, siis jõuavad teised järele. Samas võid kõndida terveid päevi, kohtamata kedagi.

Sellise rännaku puhul tuleks arvestada 15-20eurose päevakuluga: umbes 6 eurot ööbimisele ja 10-15 eurot toidule. Lennupiletid lisaks. Alati võib tulla ettearvamatuid kulutusi, näiteks plaastrid, ravimid vms.

Matkasaapad sidemetega

Esimene reis oli Ritale päris raske. Põlvevalu aitasid leevendada valuvaigistid ja sidemed. Ometi väidab ta: ´Füüsiline vorm pole palverännakul kuigi oluline. Rohkem kõnnitakse peaga.

Palveränduri jalanõud olgu mugavad. Rital olid B-matkasaapad, mis peaksid olema igati head. Pikim jalutuskäik ilma puhkuseta kestis üheksa tundi.

Esimese nädala kõndis ta koos nelja hispaania mehega, kellest üks läks tagasi koju, väites, et jalad on liiga villis. Kui nad oma jalgu võrdlesid, selgus, et Rita omad ei olnud sugugi vähem villis – neil ei olnud tõesti ruumi enam ühelegi lisavillile.

Nüüd Rita juba teab, kuidas jalgade eest hoolitseda. Esimesel korral aga oli kõvasti abi iga kahe tunni järel tehtud peatustest. Siis sai villidest vee välja pigistada ja vahetada õhku läbilaskvaid plaastreid. Marjaks kulusid ära ühes ööbimiskohas perenaise pakutud hügieenisidemed, mis kinnitati tiivakeste abil matkasaabaste sisetalla külge – need imasid niiskuse enese sisse.

Rada Camino de Frances on Rita hinnangul üsna kommertslik ja vaid alla poole inimestest rändab seal usulistel kaalutlustel. Mitmes paigas on rändurid lausa järjekorras, sest igal võimalusel müüakse neile midagi. Statistika kohaselt käib palverännakul kõige rohkem noori hispaania mehi.

Inimeste reaktsioonidest jäi Ritale mulje, nagu käiks see ettevõtmine noorele naisele üle jõu. Ometi sai tema hakkama!

Palverännakut alustades saab rändur reisipassi. Igas ööbimispaigas proovib ta võtta passi templi, mida vahel tuleb küsida kas või kohalikust baarist. Sihtpunktis saab passi alusel tunnistuse. Selleks tuleb tõestada, et oled vähemalt 100 viimast kilomeetrit läbinud jalgsi või siis 200 kilomeetrit jalgratta või hobusega. Oma esimese reisi ajal nägi Rita üht naist ka eesliga, kes vedas palveränduri asju.

Santiago de Compostela katedraalis on igal keskpäeval missa, kus loetakse ette, milliselt maalt ja mitu palverändurit saabus. ´Oli vast uhke tunne, kui loeti ette, et üks palverändur on Eestist...

42 päeva kõndimist

2007. aastal jõudis Rita seljakotiga rännata veel kaks nädalat Marokos. Mullu kevadel võttis ta aga ette teise teekonna Málagast Santiago de Compostelasse. Sellest marsruudist osa (Sevillast Santiago de Compostelasse) on üks pühakute retkedest – Via de la Plata, pikkusega 1000 kilomeetrit. Kokku oli Rita seekordne retk 1200 kilomeetri pikkune. Sellest 40 läbis naine sohki tehes bussiga, kuna tema kaardile, mis oli tegelikult mõeldud autojuhtidele, oli märgitud vaid kiirtee.

42 päeva kestnud reisi vältel oli vaid üks nii-öelda vaba päev vihmast läbi imbunud riiete ja matkavarustuse kuivatamiseks, ülejäänu kulus kõndimisele. Inimesi oli sel teekonnal vähem, suurem osa ajast möödus iseenda seltsis. Päike põletas, vihma kallas, kuid kogenud kõndija jalgu külastas nüüd vaid üksainus pisike vesivill.

Järjest kõndis Rita seekord 12 tundi. Kottki oli juba kergem: seitse kilogrammi koos liitrise veepudeli ja magamiskotiga. Ka füüsiline vorm oli tänu lainelauaga treenimisele parem kui esimese rännaku ajal.

Rita kavatses kõndida rannikust rannikuni ja reisi alustas ta omal käel. ´Paljud pidasid mind lihtsalt hulluks, et selle reisi ette võtsin, ega uskunud, et toime tulen. Küll oli hea tunne, kui hakkama sain! Ise koostatud retkel selgus, et sugugi mitte kõikjal ei olnud ööbimiskohti ja ka toidu hankimisega oli raskusi. Kord koputas Rita oma supipakiga suvalise majakese uksele ja keetis seal koos pererahvaga endale süüa, kord magas lastelaagri kuuris, siis leidis politsei abiga ööbimiskoha kohaliku jalgpalliväljaku pesemisruumis.

Oli neid, kes kiitsid, pakkusid küüti ning näiteks õuna ja vett. Oli ka neid, kes vaatasid kaastundliku pilguga. ´Üldjuhul on inimesed ikkagi head ja abivalmid. Kui üks päev ei lähe just kõige paremini, siis on see vaid ajutine.

Esimese palverännaku ajal kohtas Rita nelja eestlast. Järgmisel leidis ta vaid ühe peatuspaiga külalisteraamatus eesti poisi sissekirjutuse.

Süües kasvab isu

´Ma naudin sportlikku kõndimist ja imelisi loodusvaateid. Esimest korda matkama minnes mõtlesin, et kui jõuan kohale, siis hüppan suurest rõõmust katedraali ees õhku ja juubeldan. Kohale jõudes olin aga nõutu, oleksin soovinud lihtsalt veel edasi kõndida. Iga korraga tunned ennast aina tühisemana, sest selles ringis liigub palju põnevaid tegijaid, kelle saavutused hoopis suuremad. Näiteks 56aastane naine, kes tuli Inglismaalt ja oli kõndinud juba 58 päeva. Ees ootas teda veel ligi 600 kilomeetrit. Või kaks Istanbulist alustanud poissi... Super!

Kui varem tuli Rital vastutada vaid iseenda eest, siis nüüd on tal labradorist sõber Nesca, kes jõulude ajal kahekuusena Rita juures kodu leidis. See oli läbi mõeldud otsus, sest koeraga saab koos matkata küll. ´Loodetavasti on mul ka 60aastaselt selline tervis, et saan ringi rännata. Järgmisena lähen Püreneedesse. Kõik asjad on juba ostetud! Ei usu, et mõni tuttav kaasa tuleb, kuid mina lähen kindlasti. Ja koera võtan ka!