Indias on odavam, kui taksoga, liikuda siiski rongi ja bussiga. Meie kahepäevane reis AC autoga läks maksma 6100 Rs, mis tegi iga inimese peale 1525 ruupiat.  Olenevalt autost on km hind alates 9 Rs ja seda arvestatakse siis, kui päeva miinimumtasu ja maksimumkilometraaz (80 km) on ületatud. Ka päeva arvestus on oluline. Päev lõpeb kell 6 õhtul.Vajalik on hind alguses kohe hästi täpselt kokku leppida.

Kui aega ei ole ja soov paljusid kohti külastada, siis on auto siiski parim liiklusvahend. Alustasime 19. jaanuar.

Vadakkumnadha tempel

Thrissuris käisime kahes peamises kohas - vaatasime Vadakkumnadha templit ja külastasime kohalike kunstide kooli nimega Kalamandalam.

Tempel oli põneva arhitektuuriga, neljas ilmakaares suured uksed. Templisse võivad siseneda ainult hindud. Ka elevantidel on see luba. Just siin toimub maailmakuulus Thrissur Pooram (loe puuram), elevantidega pidustus, mille puhul ligi 60 elevanti tulevad templi uksest välja, rivistuvad platsil...

Vaatlesime jupp aega katusesarikal linnu häälel sädistavat vöötoravat ja leppisime faktiga, et meid sinna templisse ei lasta.

Kalamandalam - kaunite kunstide kool

Kalamandalam on aga üks kuulsamaid koole Indias, kus õpetatakse India rahvuslikke tantse ja tantsudega seotud muusikat, kostüümide tegemist, grimeerimist jms. Siin õpetatakse ka kathakali - kerala kuulsat tantsu, mida tantsitakse värvitud koleda kurja näoga :) Kooliaeg kestab 8 aastat ja see olevat vaid väikene sissejuhatus keerulistesse kunstidesse. 

Ka täiskasvanud nii siin kui sealpool piiri saavad kooli õppima tulla. Programmid on mõni kuu kuni 2 aastat. Hämmastav oli teada saada, et õppemaks on vaid 2500 Rs aastas. Ma peaks ikka üle kontrollima enne, kui selle info Kerala raamatusse kirjutan.

Vaatasime, kuidas tüdrukud India klassikalist tansu õpivad. Vägev!

Palakkad

Õhtul esinesime JCI-le ja magasime mõnuga armsas, ilusas, puhtas ja vaikses hotellis, mis peateelt kõrval. Peale õhtusööki võtsime õrnalt valgustatud tänavatel Kariniga ette väikese jalutuskäigu. Põnev oli! Ilusad majad, imelikult korras ja puhtad teed. Lausa lust oli majade vahel vaikuses seigelda. 

Uni oli hea.

Hommikul vaatasime üle silla, mida on oodatud juba 20 aastat ja mis avatakse kahe päeva pärast st 22. jaanuaril kell 4 pealelõunal. Sild on 703 meetrit pikk ja avamise puhul ääristatakse sild kangale tehtud joonistusega, mille valmimisel olid abiks 60 kooli.

Sillalt on imeline vaade! Kahju, et 22 ei ole me siin ja ei näe vähemalt 20 elevandi ga silla avamise pidustusi.

Edasi külastasime metsas JCI kooli, kus kesk- ja vaesema klassi lapsed. Õpilasi on 900, keskkoolis 30-40. Oleme kutsutud 27 jaanuar kooli suurtele üritusele, mille eesmärki seinini ei tea. Piilusime klassidesse, rääkisime juttu, vaatasime laste tantsutundi. Tõsiselt hariv elamus.

Athirappalli Waterfall ja ahvid

Siis aga hakkasime liikuma tagasi Thrissuri, et jõuda pisikestes teeäärsetes poodides shopata ja külastada Athirappalli koske.

Sõisime peateelt umbes 30-40 km kõrvale, enne koske oli vasemal tee ääres imeilus säravate värvidega maalitud piltidega hindutempel ja lõbustus-ja veepark Silver Storm oma vägevate suurte ja värviliste väravatega. Tee läks lõpuks väga sinka-vonkaliseks ja sees kõik keeras, sest taksojuht ei andnud autole armu...

Kose tee peal oli palju ahve, loodus on seal imeline... Üks onu, kes müüs putkas träni, väitis, et tema olevad riklikul tasemel metsavaht ja giid ja et kui siit edai jalutada, saab sama piletraha eest ka Vazhachal-i kose ja Peechi Dam (tammi) juurde. Siin metsades, mille nimeks peaks olema Chimmini Wild Life Sanctyary, olevat igasugu metsikuid loomi, keda jalutades kohata võib. Et neid mitte ehmatada, võib neid filmida, kuid mitte fotoka välguga ehmatada.